Kui räägin keskkooli lõpuklasside noortega nõusolekust, teen seda kõige meelsamini läbi lugude.
Alfa ja Oomega on otsustanud käima hakata. Oomega on Alfa endale külla kutsunud. Kuni Oomega teekannu ja kruusidega sehkendab, laskub Alfa pehmele sohvale toa teises nurgas. Alfa vaatab, kuidas aknapäike paistab otse Oomega krussis juustest läbi, ja pahvatab välja: "Kuule, tühja sest teest, tule istume kaisus.." Oomega naeratab päikselist õnnelikku naeratust, jätab teeasjad kohe sinnapaika ja ruttab Alfa juurde kaissu.
Kaisus on Oomegal hea olla, ja Alfa on mõnusalt soe. Ja ta lõhn on nii imeline.. Oomega alustab väikest mängu - silitab sõrmega õrnalt üle Alfa käevarre, just T-särgi käise ääre alt. Ja siis hoiab ta igaks juhuks hinge kinni. Ja näe, Alfa teeb vastuseks midagi üsna samasugust Oomega käevarrega. Talle vist meeldis! Oomega läheb julgemaks. Ta teeb sõrmesilitusmängu seekord just Alfa T-särgi kaeluse ääre alt. Korraks. Ja Alfa vastab samaga!
Siis väsib Oomega istumisest. Tahaks mõnusalt välja sirutuda. Ja juba ongi Oomega pikali sohval. Ka Alfa on vist väsinud, sest ka tema sirutub välja. Sohva on kitsuke, ja Alfa keha on osaliselt Oomega keha peal.
Palav on. Eriti Oomegal, kes poolenisti Alfa all. Ja need T-särgid. Oomegale jäävad nad kuidagi ette. Ja ta on just eriti mõnusas positsioonis, et mänglevalt, õrnalt Alfa särgi veidi üles tõsta ja üle tema õlgade ära tõmmata. Siis oleks ju veel mõnusam. Alfa on ju nõus, selles on Oomega raudkindel.
Oomega vaatab Alfale õrnalt ja julgustavalt silma ja tõstab Alfa seljalt T-särgi küsivalt veidi üles.
Ta on täiesti pahviks löödud, kui Alfa seepeale tema pealt ühe kiire ja kohmaka liigutusega sohva kõige kaugemasse nurka hüppab ja hingeldades ütleb: "kuule lähme õige teed jooma".
Mis see tähendab? Mis juhtus? Oomega ei ole mingiks teejoomiseks praegu lihtsalt võimeline, ta on hämmingus ja kurb ja ta tunneb ennast väga järsku väga eemaletõugatuna.
Mis toimub? Mis Oomega saaks teha või öelda?
"Oot, kas Oomega on mees?" - kĂĽsib keegi klassis sageli.
"Mis sina ise arvad?" - kĂĽsin ma tavaliselt vastu.
"No on ju mees?" - kĂĽsib kinnitust noor.
"No ei, Alfa on ju mees!" - vaidleb teine noor talle vastu.
"Nimede järgi ei saa aru," - ütleb kolmas klassikaaslane. - "Võib-olla on nii Alfa kui Oomega hoopis naised".
"Jah, me ei saa sellest näitest Alfa ja Oomega bioloogilist ega sotsiaalset sugu tuletada", - nõustun. - "Aga kindlasti on loos kaks inimest, kes on segasesse olukorda sattunud. Mida nad edasi teha või öelda võiks?"
Pärast klassiga arutamist küsin, kas räägin kaisus olemise lugu lõpuni.
Tavaliselt ei kattu noorte oletused täpselt sellega, mis Oomega ja Alfa loos edasi tegid.
Oomega, kes sohval selili pikutas, oli kõigepealt abitult vait ja siis ütles Alfale ausalt: "Tead.. ma ei saa praegu mingit teed juua. Ma olen veel liiga sügavalt sees.." Ja Alfa noogutas. Istus veidi vaikselt ja liikumatult kaugemas sohvanurgas. Siis aga sirutas ta käe välja ning pani selle soojalt ja toetavalt Oomega põlvele.
Ja nii nad seal siis olid, natuke igaüks omaette ja natuke koos ka. Ja polnudki esialgu vaja midagi muud erilist lisaks öelda ega teha.
Seksuaalhariduse koolitajana panen tähele, et nõusoleku küsimisega ei olegi meil hetkel kõige hullemad lood. Tänu nõusolekuseaduse debatile ühiskonnas teavad lapsed ja noored (täiskasvanutest pareminigi), et teise puudutamiseks tuleb talt nõusolekut küsida.
Iseasi, kas nad oskavad vastust tähele panna!
Käin seksuaalhariduse tundides koos (hüpoallergeense) koeraga, kes kehalist puutumatust õpetab palju paremini kui mina. Pulik teab vägagi hästi, et tema käest tuleb nõusolekut küsida, ega usalda seda alati anda: tema on oma kehalistes piirides kindel.
Just tänu Puliku assisteerimisele tuleb väga selgelt esile, et noored oskavad küll nõusolekut küsida - ka "koerakeeles" ehk koerale kätt nuusutamiseks ulatades. Ent vastust ei oska nad sageli ära oodata ning tõlgendavad nõusoleku küsimist formaalse või rituaalse eelsammuna: "ma ju küsisin küll!! aga ta vireles välja ja urises, kui pai tegin!"
Ka tardumist või otsuse viibimist tõlgendatakse sageli "ei" puudumisena ehk vaikimisi nõusolekuna. "Ta oli ju paigal, kui ma kätt ulatasin, miks ta nüüd naksata tahab, kui paitan?"
Küsin seepeale, kas Pulik lehvitas vastuseks saba, liikus käele lähemale ja nuusutas või uudistas seda? See on koerakeeles entusiastlik "jah" - ja kui seda pole, pole ka nõusolekut puudutamiseks. Koer võib küll viisakas olla ja paigal püsida ka siis, kui ta käe vastu huvi ei tunne, aga see ei tähenda, et ta oleks pai tegemisega päri.
Küll mul jäi hinge, kui üks viienda klassi õpilane tuli Pulikuga pärast tunni lõppu veel hüvasti jätma ning ulatas talle tuttavlikult käe. Pulik jäi paigale ega liikunud lähemale. "Mis juhtus?" - küsis laps minult ärevalt. - "Enne oli ju kõik korras?"
"Täpselt, kõik ongi korras, sina oled täpselt sama tore kui enne. Aga kutsu ei taha praegu pai. Võibolla on ta väsinud mürast või tüdinud paitamisest".
Poiss noogutas, kükitas koera kõrgusele ja ütles hästi südamlikult: "Siis lihtsalt head aega, Pulik!"
Kuidas meie, täiskasvanud, entusiastliku nõusoleku puudumist vastu võtame ja milliseid käitumismudeleid lastele ja noortele oma käitumisega pakume?
Loodetavasti sama sĂĽdamlikke mudeleid kui selle poisi pere!
Üks nõusolekukultuuri avalik saladus on minu arust lihtsalt.. ausus.
“No aga kuidas sa küsid nõusolekut, kui naine justkui flirdiks sinuga, aga no täpselt ju ei tea! Samas ikka väga tahaks küll, et flirdiks!”
“See on ju väga ilus viis nõusolekust rääkida, täpselt nendesamade mõtete ja nendesamade sõnadega: Ma ei saa aru, kas me nüüd flirdime, aga küll mulle meeldiks, kui see nii oleks!”
“Aga kui ma kardan, et rikun kõike ära..”
“Kas tema silmis? Aga kui sa ütled talle ausalt: tead, küll oleks jube kõike ära rikkuda, aga ma nii tahan, et sa täna siia jääd..”
“Ja kui ta naerab mu välja?”
“No kui ta vähegi normaalne inimene on, siis ta pigem vastab sellisele hoolivalt. Ja kui järsku käitubki ülbelt, ei jää ka sina pikalt illusiooni kinni.”
“Ja kui ma seekord näiteks ei nõustu ja ta rohkem kunagi ei küsi..”
“Aga ütle talle seda. Lihtsalt. Et sa seekord ei nõustu, aga kurb oleks, kui ta kunagi ei küsiks. Kes ütles, et nõusolek rikub flirdi, mängu ja kuramaaži? Hoopis lisab neile vürtsi.” — ”Et sul siis oleks kurb, kui ma kunagi ei küsiks? Ma tegelt oleks valmis ka viie minuti pärast uuesti küsima. Aga see vast natuke vara.”
“Vist küll.”
“Kust ma siis tean, millal on paras?”
“Kas ma just elektronkella täpsusega oskan sulle öelda. Ei tea midagi, võib-olla jõuan hoopis mina sust veel ette!”
“Minust päriselt ette jõuaksid sa siis, kui nüüd kohe vastu küsiksid.”
“Välistatud. Arvesta sisse vähemalt n-nädal aega segadust ja nädal aega ideaalsete sõnade valimist..” (Pildil minu vanaema Zina ja vanaisa Volodja sügaval nõukaajal)
Üks olulisimaid teemasid nõusolekuteemas on "mida teha ebakindla vastusega"? Mis siis, kui vastus on:
- ma tahaks kĂĽll, aga ma ei tea
- oota veidi, ma pole kindel
- tead, mitte praegu
No see nõusolek justkui virvendaks ju? Põhimõtteliselt ei olda ju vastu, ega?
Okei, "mitte praegu", aga no millal siis? Okei, "oota veidi", aga kui palju on veidi? Ja mis ma pärast teen? Ja mis ma praegu teen? Mille järgi ma saan aru, et su "veidi" on möödas?
Olles haavatavad armastuses ja/või ihas, muutume tihtipeale ka 30-, 50- või 70-aastaselt segaduses teismeliseks, kellel võib olla raske aimata, kuidas toimida. Kuidas ühendada enese ja teise inimesega arvestamise?
Soovitan klientidel segastes olukordades kasutada lipusüsteemi. See arendati küll esmalt laste ja teisemeliste õpetamiseks, aga mida Juku pole õppinud, kõlbab ka Juhanile hästi - nii selleks, et osata järgmise põlvkonna Jukusid õpetada, kui ka selleks, et ise enesekindlam olla ka haavatavates olukordades. Olen lipusüsteemi täiskasvanute suhetes tutvustanud veebinaril “Kui nõusolekust ei piisa”. Kui soovid veebinari salvestuse järelvaatamise õigust 30 päevaks (10 eurot), vajuta siia: https://www.paypal.com/ncp/payment/5Q2BK9228YY5E
Nõusolek on protsess, mitte "jah/ei" silt.
Lubasin veebinari "Kui nõusolekust ei piisa" enne, kui minuni murettekitav kriisikiri jõudis. Ma ei jõudnudki sest ajast enam lugejatele veebinari meelde tuletada, tegelesin selle asemel ühe kiire kriisihalduse olukorraga, kus mul tekkis tõsine mure kavandatud tegevusplaani riskide pärast - kuigi mul selletaolist kohustust ei olnud.
Kohustust ei olnud ja minu nõusoleku silti kriisihalduses osalemiseks ka mitte. Aga kui teadaande sain, asusin tegutsema: tegutsemata jätmise võimalikud riskid ei olnud mulle endale sobivad.
Hea meelega küll annaksin kogu kriisihalduse piisavalt pädeva(te)le inimes(t)ele üle, kuid uurides selgus, et teist piisavalt pädevat inimest ei olnud ja et minu soovitused olid olulised. Küll aga ei olnud ma nõus, et mind käsitletaks vabatahtlikuna, kellel lasub kohustus reageerida: osutasin kindlalt sellele, et tegutsen sõbrana, mitte ametlikust rollist lähtudes.
Kunagi ammu olin küll nõus ka ametlikku rolli täitma. Kuid kohe, kui asjaolud muutusid, andsin teada, et mul ei ole nüüd piisavalt infot otsustamaks, kas ja milliseid rolle ma vabatahtlikuna jätkan, kuni saan selguse muutunud asjaoludes.
Selgust ei saabunud tänaseni. Aga küll mul oli hea ja kindel tunne teada, et ootamatult tekkinud olukorras ma absoluutselt tahtsin tegutseda ja riske maandada, kuid absoluutselt ei soovinud võtta siin vastutust, mis mulle hetkel ei kuulunud, ja et minu tegutsemine ei tähendanud, et ma oleksin "täispaketina" olnud millekski veel nõus.
Kõige rohkem üllatas mind see, kui palju sisemist rahu andis teadmine, et ma ei pea valima kahe äärmuse vahel: kas võtta kogu vastutus või üldse mitte sekkuda. Kui minu poole selles olukorras pöörduti, otsustasin tegutseda täpselt selles rollis, milleks mul oli sel hetkel nõusolek - sõbrana. Andsin sellest ka teistele selgelt teada, et neil oleks võimalik otsustada, kas selline minu panus neile sobib ja kus läheb nende enda nõusoleku piir.
Enda sõbrarolli kindel esitamine aitas mul tunnetada ka piisavalt tegutsemisvõrdsust ja võimekust. Olukorra mõju mulle ei olnud aga kerge - ja selle tõttu küsisin ka endale pärastpoole abi.
Huvitav, et intuitiivselt kasutasin otsustuste tegemisel sedasama algoritmi, mida veebinaril tutvustasin.
Tahaksin vahepeal nõusolekuteemadelt mujale suunduda. Lõpetuseks kirjutan jälle oma koerast loomupärase nõusoleku koolitajana.
Pulik tundub täiega uskuvat, et inimesed on loodud koeraga palli mängimiseks. See usk on sageli sedavõrd nakatav, et ka mina vaimustun muidu igava ja üksluisena tunduvast pallimängust, ja viskan palli koerale uuesti ja uuesti, nautides tema ehtsat vaimustust ja raugematut entusiasmi.
Kuid siis, kui Pulik kuuleb minult "я не играю" 'ma (enam) ei mängi', lõpetab ta mängu. Ta ei hakka minusse seepärast halvemini suhtuma. Ta ei hakka hetkekski endas ja oma veetlevuses kahtlema. Ta teab, et hea võimaluse tekkides proovib ta mängu algatada jälle: pole ju öeldud, et kunagi enam ei mängi!
PRAEGU see tüüp enam ei mängi, noh. Kahju küll. Aeg teha paus, lesida vilus või minna uudistama midagi põnevat. Palli võib hiljem jälle usaldavalt ja entusiastlikult pakkuda. Pallimäng on ju parim asi maailmas, ja mina, kergejalgne Pulik, kahtlemata parim mängukaaslane. Ma tean, et olen oma veetlevuses vastupandamatu. Las siis tüüp loeb vahepeal oma raamatut või käib ujumas.
Nõusoleku puudumine ei tähenda Pulikule, et midagi on kellegagi valesti. Kahju on küll, mõnikord väga. Aga ta elab oma frustratsiooni ilma enesehinnagu kriisi või katseteta inimese piire eirata ning tuleb jälle oma palliga - üleni särades pakub seda maailma parimat mängu uuesti koos läbi elada. Ja ma tean väga hästi, et tänu tema särasilmsusele ja ka tänu sellele, et saan mängu igal hetkel lõpetada, on see mäng üllatavalt sageli ka mulle palju oodatum ja nauditavam kui teoreetiliselt arvata võiks.
Teatavasti on paljud olukorrad ja paljud suhted keerukamad kui koeraga pallimängimise näide. Olen seksuaalteraapia ja psühhoteraapia ettevalmistusega spetsialist, töötan individuaalselt ja paaridega eesti, vene ja inglise keeles. Kui tahaksid rahulikult spetsialisti toetusega uurida nõusoleku, piiride, soovide, läheduse või keeldumise teemasid, võib nendega tulla ka minu juurde nõustamisse.
Ettekujutust minust spetsialistina saab veebilehelt
, kuhu olen koondanud ka eestikeelsed nõusolekuteemalised tekstid. Link veebikonsultatsiooni broneerimiseks on kommentaaris, silmast silma kohtumist Tartus saab privaatsõnumiga kokku leppida.
Tahaksin vahepeal nõusolekuteemadelt mujale suunduda. Lõpetuseks kirjutan jälle oma koerast loomupärase nõusoleku koolitajana.
Pulik tundub täiega uskuvat, et inimesed on loodud koeraga palli mängimiseks. See usk on sageli sedavõrd nakatav, et ka mina vaimustun muidu igava ja üksluisena tunduvast pallimängust, ja viskan palli koerale uuesti ja uuesti, nautides tema ehtsat vaimustust ja raugematut entusiasmi.
Kuid siis, kui Pulik kuuleb minult "я не играю" 'ma (enam) ei mängi', lõpetab ta mängu. Ta ei hakka minusse seepärast halvemini suhtuma. Ta ei hakka hetkekski endas ja oma veetlevuses kahtlema. Ta teab, et hea võimaluse tekkides proovib ta mängu algatada jälle: pole ju öeldud, et kunagi enam ei mängi!
PRAEGU see tüüp enam ei mängi, noh. Kahju küll. Aeg teha paus, lesida vilus või minna uudistama midagi põnevat. Palli võib hiljem jälle usaldavalt ja entusiastlikult pakkuda. Pallimäng on ju parim asi maailmas, ja mina, kergejalgne Pulik, kahtlemata parim mängukaaslane. Ma tean, et olen oma veetlevuses vastupandamatu. Las siis tüüp loeb vahepeal oma raamatut või käib ujumas.
Nõusoleku puudumine ei tähenda Pulikule, et midagi on kellegagi valesti. Kahju on küll, mõnikord väga. Aga ta elab oma frustratsiooni ilma enesehinnagu kriisi või katseteta inimese piire eirata ning tuleb jälle oma palliga - üleni särades pakub seda maailma parimat mängu uuesti koos läbi elada. Ja ma tean väga hästi, et tänu tema särasilmsusele ja ka tänu sellele, et saan mängu igal hetkel lõpetada, on see mäng üllatavalt sageli ka mulle palju oodatum ja nauditavam kui teoreetiliselt arvata võiks.
Teatavasti on paljud olukorrad ja paljud suhted keerukamad kui koeraga pallimängimise näide. Olen seksuaalteraapia ja psühhoteraapia ettevalmistusega spetsialist, töötan individuaalselt ja paaridega eesti, vene ja inglise keeles. Kui tahaksid rahulikult spetsialisti toetusega uurida nõusoleku, piiride, soovide, läheduse või keeldumise teemasid, võib nendega tulla ka minu juurde nõustamisse.
Link veebikonsultatsiooni broneerimiseks on siin, silmast silma kohtumist Tartus saab privaatsõnumiga olga.gerassimenko@gmail.com kokku leppida.
