Teadmised ei tööta ilma oskusteta.
Me võime noorele väga hästi selgitada, millised ohud internetis varitsevad. Ta võib teada, et intiimseid pilte ei tasu jagada, et väljapressimine on ohtlik ja et kahtlase inimesega tuleks suhtlemine lõpetada.
Aga päris olukorras ei piisa alati teadmisest, mida oleks õige teha.
Kui keegi hakkab noorelt intiimseid pilte välja meelitama ja suurendab tasapisi survet, on vaja juba terve rida oskusi: öelda kindlalt „ei“ (mis on tihtipeale laetud vestluses raske teha ka täiskasvanul!), katkestada vestlus, teha kuvatõmmised, blokeerida väljapressija ning rääkida juhtunust kiiresti (!) täiskasvanule, keda saab usaldada.
Üks üsna tüüpiline lõks on see, et noor saab tegelikult väga hästi aru, et olukord on mäda. Ta võib isegi õigusega arvata, et näeb manipuleerija võtteid läbi, kuid jätkab vestlust uudishimust või soovist kontrollida, mida teine järgmisena teeb.
Probleem on selles, et manipuleerija ei pea olema lapsest targem kogu aeg. Piisab ühest hetkest, mil laps on väsinud, rusutud, üksildane või hajevil ja järgmine survevõte töötab.
Ka lapsevanema puhul ei piisa teadmisest: „Mu laps peab teadma, et ta võib alati minu juurde tulla.“
Kui laps tulebki ja räägib millestki ehmatavast, võib vanemat tabada korraga hirm, viha, süütunne ja soov olukord kohe ära lahendada. Siis on vaja oskust esmalt peatuda, oma emotsioone reguleerida ja vajadusel endale tuge leida - ning alles seejärel hakata koos lapsega mõtlema, mida teha.
Üks sagedasi vigu on püüda oma ehmatust lihtsalt alla suruda. Vanem ise võib arvata, et hoiab end suurepäraselt kontrolli all, kuid lapsele võib ta paista pinges, abitu või ettearvamatuna. Laps hakkab siis detaile varjama just selleks, et vanemat säästa.. aga täiskasvanul jääb olukorrast oluline osa nägemata.
Just seepärast vajavad nii lapsed kui täiskasvanud lisaks teadmistele võimalust oskusi läbi mõelda ja harjutada.
Eesti Seksuaaltervise Liidus teeme sel sügisel vanematele ja lastega töötavatele täiskasvanutele tasuta koolitusi, kus õpetame universaalseid oskusi ning võtame keerulisemaid olukordi samm-sammult läbi: mida märgata, kuidas reageerida ja millises järjekorras tegutseda.
Mõnikord on aga olukord liiga isiklik, delikaatne või keeruline, et üldisest koolitusest piisaks. Nõustamisest võib olla abi nii ohtu ennetades kui ka pärast mõnda juhtumit, mis ei anna südamerahu.
Siis saab rahulikult lahti võtta: mis tegelikult juhtus, mida sa juba hästi tegid, millised oskused sind kaitsesid ning mida võiks järgmine kord teha teisiti või teises järjekorras.
Mulle meeldib mõelda sellest mitte kui ebameeldiva kogemuse „parandamisest“, vaid võimalusest teha sellest tulevikuväetist: märgata enda olemasolevaid oskusi, neid tunnustada ja kasvatada juurde seda, millest puudu jäi.
(Pilt tehtud ChatGPT-ga)
Eelmisel nädalal koolitasin noorte seksuaalse arengu küsimustes Tartu noorte heaolu spetsialiste.
Harjutasime näiteks seda, kuidas hoida tagasi hinnangulisust, mis meil täiskasvanuna noortega rääkides üsna kergesti tekib, ning jääda küsimuste esitamise juurde ka siis, kui olukord tundub esmapilgul ühene ja selge.
Rõõmustasin, kuuldes näiteid sellest, kuidas spetsialistide professionaalsus oli aidanud avada palju keerulisemaid lugusid, kui pealtnäha oleks osanud arvata. Ja tõdesime koos seda, et ka siis, kui noor vestluses aktiivselt kaasa ei räägi, aga on kohal ja kuulab, saab ta täiskasvanult ikkagi nii tuge kui ka juhendamist.
Noorte heaolu spetsialisti töö ongi minu arusaamist mööda väga palju noore kõrval olemine: kuulamine, noore vajaduste ja takistuste mõtestamine, lahenduste otsimine ning vajadusel sobiva toe juurde aitamine. Tartu Noortegarantii tugisüsteem kirjeldab seda personaalse nõustamise ja juhendamisena, mille keskmes on noore enda soovid ja vajadused.
See tähendab, et vahel jõuavad sellesse vestlusse ka suhted. Näiteks kurdab noor, et suhteolukord on läinud väga keeruliseks. Kaaslane räägib nördinult survestamisest, sõbrad on pooli valinud ja noor ise kordab ärritunult: „Aga ta ise ju tahtis ka, ja nüüd on jutt, et ma survestasin!“
Täiskasvanul võib sel hetkel tekkida tugev tahtmine otsustada, kes käitus olukorras õigesti ja kes valesti. Või vastupidi ebamugava teema juurest kiiresti edasi liikuda.
Aga võib ka küsida: „Ahah, et siis sinu teada räägib kaaslane teistele, et sina survestasid, ja sinu jaoks oli olukord teistmoodi ja sinu teada ta ise tahtis? Kuidas sa aru said, et ka tema seda tahtis? Kas ta väljendas seda sõnadega? Kas tal oli võimalik hiljem ka ümber mõelda? Kas teie vahel võis olla midagi, mis võis teha keeldumise raskemaks?“
Ja noor ei pea neile küsimustele isegi kohe vastama või vastuseid kindlalt teada. Juba küsimused ise räägivad talle midagi olulist.
Et täiskasvanu ei otsusta tema eest, mida tema või kaaslane tundis. Et nõusoleku juures on oluline vabatahtlikkus, võimalus keelduda ja võimalikud võimuerinevused, et kõike seda saab arutada kohe süüdlase või ohvri rolli määramata.
Minu jaoks on see üks olulisemaid oskusi noortega töötades: suuta jääda uudishimulikuks seal, kus teema muutub piinlikuks, keeruliseks või emotsionaalselt laetuks. Mitte teada noore eest vastust, kuid osata esitada küsimusi, mis aitavad tal endal märgata rohkem, kui ta ehk enne märkas.
Nagu iga suhtlemisoskus, muutub ka see harjutades palju loomulikumaks. Hea, kui leiame võimalusi harjutada - koolitusruumis, omaette või vajadusel nõustajaga keerukamat olukorda analüüsides, noortega nõusolekupõhiselt ja hoolivalt rääkides, pelgamata vigu tunnistada ja parandada.
(Pilt on mujalt, koolitusel läks kiireks)
Me kõik teame, et meil on õigus mitte nõus olla. Teoreetiliselt.
Praktiliselt tuleb ikka ja jälle ette, et inimesel on raske isegi märgata, et mittenõustumine on üks võimalikest valikutest.
Nõustamisel kohtan seda väga erinevates olukordades.
Näiteks ei suuda klient otsustada, kas peaks vananeva ema vajadustele vastu tulles teise linna ajutiselt kolima või abikaasa vajadustele vastu tulles ema ja kodu vahel pikki vahemaid sõitma. Küsin: "Aga mida sina ise selles olukorras vajad?" Klient naeratab veidi nõutult: "Ah et mina? No ma vajan, et neil mõlemal hästi oleks."
Või töötaja vastutab terve valdkonna eest ja tahaks selle kõrval käivitada enda algatatud uut projekti. Projekt jääb aga pidevalt tagaplaanile, sest põhitöös tuleb ette üks tulekahju teise järel. Loogiliselt võttes võiks ta öelda: ma ei saa korraga vastutada kõige eest. Kui organisatsioon tahab, et ma võtaksin juurde uue ülesande, vajan selleks kas aega, abi või mõnest senisest kohustusest loobumist. Aga inimese enda peas ei pruugi see olla päriselt arvestatav valik: "Kõik ju saavad kuidagi hakkama. Mis siis mina teistmoodi olen."
Või noormees räägib, et tema partner tahab, et ta oleks seksis jõulisem ja otsustavam ning murraks vahel ka partneri näilist vastupanu. Noormees muretseb: "Aga kuidas ma saan aru, millal on vastupanu näiline ja millal päris?" Küsin: "Aga milline seksi algatamine sulle endale meeldib?" Ta jääb mõtlema: "Ma ei teagi."
Kõigis neis lugudes üritab inimene otsustada, millist olemasolevat varianti valida, enne kui ta on märganud, et tal on õigus küsida:
Kas ma ĂĽldse tahan valida nende variantide vahel?
Mida ma tahan? Millega ma ei ole nõus?
Mida on vaja muuta, et see olukord oleks mulle vastuvõetav?
Nõustamine aitab aeglustada olukorda piisavalt, et nähtavale tuleksid inimese enda vajadused, piirid ja eelistused. Mõnikord on tulemuseks kliendi valik hoopis kolmanda või neljanda võimaluse kasuks; mõnikord oma piiride esmakordne kirjeldamine nii endale kui teistele; mõnikord rahulikum ja kindlam "ei" - seejärel, kui "ei" ütlemisega seotud hirmud ja riskid on selgeks ja hallatavaks saanud.
Nõustajaga on seda sageli kergem teha kui tavaelus. Keerulises olukorras on inimestel meie ümber sageli omad vajadused, ootused, huvid ja hirmud. Partner tahab üht, vanem teist, töökoht kolmandat; sõbrad annavad nõu oma kogemusest ja väärtustest lähtudes, aga ükski neist pole täpselt sinu kingades.
Nõustamisel on kõrval hooliv inimene ja tähelepanelik spetsialist, kellel ei ole selles olukorras oma huvi kaalul. Nõustaja keskendub sellele, mida sina tahad, mida sina vajad, millega oled ja millega ei ole nõus - ning aitab ka sinul neid küsimusi endalt küsida ja enda vastuseid kuulda siis, kui teiste inimeste hääled on parajasti palju valjemad.
Õigus mitte nõus olla ei ole ainult teadmine. See on oskus:
- märgata enda mittenõustumist;
- võtta seda tõsiselt;
- sõnastada see;
- taluda võimalust, et teine inimene ei ole sellega rahul;
- anda ka teisele ruumi mitte nõus olla;
- märgata, kas mõlemal on tegelikult soovi koos lahendust otsida;
- ja kui seda soovi ei ole, teha enda valikud ise.
